Troilus luridus on ka Eestis leiduv kilplutiklaste sugukonda kuuluv putukaliik. Erinevalt enamikust selle sugukonna umbes 5000 liigist, kes on herbivoorid, on Troilus luridus loomtoiduline.
Troilus luridus on vaegmoondega putukas. Emane lutikas muneb oma vaadikujulised munad korrapärase mustriga ümber männiokaste ja väikeste okste mai lõpus ja juuni alguses. Korraga munetakse umbes 20 muna, kuid mitmesse kohta, nii et kokku muneb üks emane umbes 200 muna.[1] Aastas areneb vaid üks generatsioon.[2]
1. arengujärgu vastsed on palju ümaramad kui valmikud. Nende pea ja rindmik on must, tagakehal ja külgedel on sama värvi laigud, mis on ümbritsetud punase ja kreemja värvusega. Järgmiste arengujärgu vastsete pea ja rindmik on juba selgelt rohelise metalse läikega ja neid esineb kahes värvitoonis – punane ja kreemjas. Valmikud on rohekaspruunid, 10–12 mm pikkused. Nende tundlate eelviimane segment on oranž või kollane nagu ka laigud keha külgedel. Valmikute eesselja ja tiibade vahele jääva kolmnurkse kilbikese (scutellum) tipp ei ole kollane. Jalad on neil pruunid.[2]
Troilus luridus elab nii heitlehistel kui ka okaspuudel, talvitub valmikuna samblas või puukoore pragudes.[1]
1. vastsestaadiumis järglased imevad taimemahla, edaspidi toituvad juba putukatest. Vastsed toituvad näiteks sirelaste (Syrphidae) ja poilaste (Chrysomelidae) vastsetest. Valmikud toituvad erinevatest mardikalistest (Coleoptera), liblikalistest (Lepidoptera) ja nende röövikutest.[3] Toitumine toimub eriliste pistmis-imemistüüpi suistega, mis on moondunud nokaks. Lühike, paks nokk torgatakse läbi putuka kattekudede ja imetakse nende kehavedelikku. Putukad, keda nad vaid torkavad, kuid kellest ei toitu, ikkagi hukkuvad.[4]
Troilus luridus on ka Eestis leiduv kilplutiklaste sugukonda kuuluv putukaliik. Erinevalt enamikust selle sugukonna umbes 5000 liigist, kes on herbivoorid, on Troilus luridus loomtoiduline.
