Kastanipuu (Castanea) on pöögilaadsete seltsi pöögiliste sugukonda kuuluv puude perekond.
Kastanite kõige lähedasemad sugulased on tammed ja pöögid, mis kuuluvad samasse sugukonda. Kastaneid on 12 liiki.
Nad kasvavad kolmes piirkonnas: Vahemere maades, Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Vahemere maades kasvab üksnes harilik kastanipuu. Ida-Aasias kasvab 5 liiki, neist üks Jaapanis ja ülejäänud Hiinas. Põhja-Ameerikas kasvab 6 liiki, kõik USA-s.
Hiinas on kastanipuid kasvatatud juba 6 aastatuhandet, Euroopas 3 aastatuhandet. Vanad kreeklased ja roomlased levitasid kastaneid teistesse maadesse. Puu ladinakeelse nimega on seotud tema nimi peaaegu kõigis Euroopa keeltes.[1]
Põhja-Ameerika kastaniliikidele mõjus laastavalt 20. sajandi alguses Ida-Aasiast sisse toodud seenhaigus, mida tekitas parasiitne seen Cryphonectria parasitica. Kuigi ükski kastaniliik välja ei surnud, on kastanimetsad kadunud ning neid leidub vaid üksikute puude ja saludena. Ida-Aasia liigid, kes on selle seenega koos arenenud, on selle tõve suhtes väga vastupidavad.
Kastanipuu kasvab kõige paremini 200–1000 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemal ja madalamal jääb kasv aeglaseks. Vilja hakkab kastanipuu kandma suhteliselt hilja, alles 30–40 aasta vanuselt. Kõige paremini kasvab ta täisvalguses.
Kastanipuu eelistab sügavat sõmerat mulda, mis vett hästi läbi laseb, seevastu rasked savimullad, mis vett läbi ei lase, kastanile ei sobi. Kastanipuu eelistab mulda, mille pH on 5,5–6,0. Ta suudab kasvada ka väga happelises mullas, aga aluselist mulda, näiteks kriiti, ta väldib. Aluselistel mullal on kastanipuud võimalik kasvatada tammele poogitult.
Optimaalne aastane sademete hulk on 800 mm, aga kui see jääb alla 700 mm, on soovitatav noori puid kasta. Kõige parem oleks, kui sademed jaotuksid aasta lõikes ühtlaselt, kuigi vanad puud taluvad põuda ja kuiva aastaaega üsna hästi.
Kastanipuud peetakse iseenese õietolmu suhtes steriilseks, see tähendab, et viljastumiseks ja kastanimunade saamiseks on vaja vähemalt kaht puud.
Kastaneid kasvatatakse põhiliselt kahel eesmärgil: seemnete ehk kastanimunade ja puidu saamiseks.
Kastanipuit on dekoratiivne, helepruuni värvi ja meenutab tammepuitu. Neid kaht ongi vahel segi aetud, mis pole kuigi üllatav, sest nad kuuluvadki samasse sugukonda. Mõlemad sisaldavad palju tanniine, mis muudavad puidu välistingimustele vastupidavaks ka ilma eritöötluseta. Kastanist saab rohkem puitu kui samade mõõtmetega tammest. Noore kastani puit peab tammepuidust pareminigi vastu niisugustes olukordades, kus puit osalt maapinnaga kokku puutub, nagu vaiad ja aiad. Kuid vana kastani puit kipub rohkem koolduma ja pragunema kui tammepuit, kastanipuit ei ole ka nii tugev ega kõva. Vanemate kui 50-aastaste kastanite puidu väärtus väheneb, sellepärast raiutakse puiduks mõeldud kastanid umbes selles vanuses maha. Sellest tuleneb, et kastanist ei saa väga laiu laudu, ning mõnikord saab laudade laiuse järgi väita, et tegu on tamme ja mitte kastaniga. Seevastu on kastanipuit väga väärtuslik mööbli valmistamisel.
Kastanimune kasutatakse peamiselt söögiks ja söödaks. Neid kooritakse ja röstitakse. Koorimata kastanimune ei tohi röstida, sest nad võivad plahvatada. Kooritud kastanimune ka jahvatatakse ja saadud jahust valmistatakse mitmesuguseid jahutooteid.
Sajandeid oli kastanijahu talurahva ja sõjaväe toidus väga olulisel kohal, hõlmates mõnikord pikki perioode suurema osa toidust. Alles 19. sajandil hakkas kastanijahust toitude osatähtsus vähenema, osalt sellepärast, et kastaneid peeti vaeste toiduks.
Kastanipuu (Castanea) on pöögilaadsete seltsi pöögiliste sugukonda kuuluv puude perekond.
Kastanite kõige lähedasemad sugulased on tammed ja pöögid, mis kuuluvad samasse sugukonda. Kastaneid on 12 liiki.
