dcsimg
Image of Dog Tapeworm
Unresolved name

Echinococcus

Echinococcus ( Czech )

provided by wikipedia CZ

Echinococcus (česky také měchožil nebo tasemnice) je rod drobných tasemnic z čeledi Taeniidae s typickým dvojhostitelským cyklem. Definitivním hostitelem tasemnic rodu Echinococcus jsou šelmy (psovití, méně kočkovití) a mezihostitelem zpravidla sudokopytníci, hlodavci a lichokopytníci. Nejvýznamnějšími druhy jsou E. granulosus a E. multilocularis, jimiž se může nakazit i člověk jako náhodný mezihostitel. Tyto druhy způsobují závažné onemocnění echinokokóza. [1] Dospělci echinokoka se lokalizují v tenkém střevě definitivního hostitele (např. pes) a infekce je bez příznaků. Naopak u mezihostitele (včetně člověka) se larvání stádia (cysty) nacházejí v orgánech (játra, plíce, mozek), mohou dorůstat značných rozměrů a infekce, zejména u lidí, zpravidla končí fatálně.

Morfologie

Oproti jiným zástupcům čeledi Taeniidae se tasemnice rodu Echinococcus liší zejména ve velikosti dospělců, počtu článků a morfologii larválních stádií. Celková délka dospělce je pouze několik milimetrů (2–10 mm). Tělo dospělce echinokoka se skládá ze skolexu (hlavička) a zpravidla jen 3–4 segmentů (proglotidů). Skolex je vybaven 4 přísavkami a jednou řadou háčků sloužící k přichycení ke sliznici ve střevě.

Odkazy

Reference

  1. Eckert J, Deplazes P. Biological, epidemiological, and clinical aspects of echinococcosis, a zoonosis of increasing concern. Clin. Microbiol. Rev.. 2004, s. 107–35. Dostupné online. PMID 14726458. (anglicky) Je zde použita šablona {{Cite journal}} označená jako k „pouze dočasnému použití“.

Literatura

  • JACOBS, D.; FOX, M.; GIBBONS, L. Principles of Veterinary Parasitology. [s.l.]: Wiley Blackwell, 2016. 312 s. ISBN 9780470670422.

Související články

Externí odkazy

Česky

Anglicky

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedia autoři a editory
original
visit source
partner site
wikipedia CZ

Echinococcus: Brief Summary ( Czech )

provided by wikipedia CZ

Echinococcus (česky také měchožil nebo tasemnice) je rod drobných tasemnic z čeledi Taeniidae s typickým dvojhostitelským cyklem. Definitivním hostitelem tasemnic rodu Echinococcus jsou šelmy (psovití, méně kočkovití) a mezihostitelem zpravidla sudokopytníci, hlodavci a lichokopytníci. Nejvýznamnějšími druhy jsou E. granulosus a E. multilocularis, jimiž se může nakazit i člověk jako náhodný mezihostitel. Tyto druhy způsobují závažné onemocnění echinokokóza. Dospělci echinokoka se lokalizují v tenkém střevě definitivního hostitele (např. pes) a infekce je bez příznaků. Naopak u mezihostitele (včetně člověka) se larvání stádia (cysty) nacházejí v orgánech (játra, plíce, mozek), mohou dorůstat značných rozměrů a infekce, zejména u lidí, zpravidla končí fatálně.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedia autoři a editory
original
visit source
partner site
wikipedia CZ

Exinokokk ( Uzbek )

provided by wikipedia emerging languages

Exinokokk — tasmasimon chuvalchanglar sinfiga mansub parazit. Voyaga yetgan davrida yirtqich hayvonlar (it, boʻri, chiyaboʻri, mushuk) ichagida parazitlik qiladi. Uz. 3—6 mm, gavdasi 4 soʻrgʻichli bosh, 3—4 boʻgʻimli tanadan iborat. Oxirgi boʻgʻimdagi jinsiy organlarida tuxum hujayralar yetiladi. Tuxumlari xoʻjayini axlati bilan tashqariga chiqariladi. E. tuxumlari ifloslangan yemxashak bilan oraliq xoʻjayin (odam va oʻtxoʻr hayvonlar: sigir, qoʻy, echki, choʻchqa) ichagiga tushganida ulardan onkosfera lichinkasi chiqadi. Lichinka ichak devoridan qonga oʻtadi va darvoza venasi orqali jigar, oʻpka, muskullar va suyaklarga borib, pufaksimon bosqich — E. finnasiga aylanadi. Har bir pufak devorida yana ikkilamchi, soʻngra uchlamchi pufaklar hosil boʻladi. Pufaklar ichida parazit boshchasi shakllanadi. Pufaklar yiriklasha borib, mushtdek va undan kattaroq boʻladi. Qoramollar jigaridan 64 kg ogʻirlikdagi exinokokk finnasi topilgan. E. pufak davrida exinokokkoz kasalligini paydo qiladi.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Vikipediya mualliflari va muharrirlari

Ehhinokokk ( Estonian )

provided by wikipedia ET

Ehhinokokk (Echinococcus) on paelusside klassi kuuluv perekond.

Ehhinokokkide perekonda kuuluvad paelussid on kosmopoliitse levikuga. Eristatakse viit liiki perekonnast Echinococcus: E. granulosus, E. multiocularis, E. oligarthrus, E. vogeli ja E. shiquicus. Paelussi E. felidis liigistaatuse üle hetkel veel vaieldakse. Uuemates käsitlustes on aga välja pakutud, et perekonda Echinococcus võib kuuluda ka enam liike, mõnede andmete järgi isegi kuni kümme.[1]

Väga ohtlikud liigid on põistang-paeluss (Echinococcus granulosus), keda vahel nimetatakse ka ehhinokokk-paelussiks, ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis). Inimestel põhjustavad need parasiidid ehhinokokoosi.

Levila

Põistang-paeluss on kosmopoliitse levikuga. Alveokokk-paeluss on seevastu laialt levinud rohkem põhjapoolkeral. Liikide E. oligarthrus ja E. vogeli areaal on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas,[2] E. shiquicus leidub aga vaid Hiinas, Tiibeti platool [3] ning liiki E. felidis on leitud Aafrika lõvidelt (Panthera leo).[4]

Väliskuju ja siseehitus

Täiskasvanud isend on paelakujuline ja lülilise kehaga. Ehhinokokkidel on pea asemel päis, mis on varustatud nelja iminapa ja noogudega. Uute lülide pidev moodustumine toimub kaelapiirkonnas.

Närvisüsteem koosneb päises paiknevast närvitängust ja piki keha kulgevatest närviväätidest. Meeleelundid puuduvad, kuid keha pinnal asuvad arvukad kompimisrakud ja kemoretseptorid.

Erituselundkonna moodustavad arvukad protonefriidid, mis suubuvad kahte külgmiselt paiknevasse ja kogu keha läbivasse torukesse. Viimasel lülil need torukesed liituvad ja avanevad keha pinnale eritusavana.

Seedeelundkond puudub. Toidu vastuvõtmiseks kujuneb keha pinnal mikrotrihhide süsteem, mis on ühenduses süntsütiaalse sukeldunud epidermiga.[5]

Elutsükkel

 src=
Elutsükkel

Ehhinokokkidel on oma elutsükli jooksul kaks peremeest – vaheperemees, kelleks võib olla nii herbivoorne kui ka omnivoorne imetajaliik, ja lõpp-peremees, kelleks on tavaliselt mõni kiskjaline.

Sigimise seisukohalt on iga lüli justkui iseseisev organism, kus on komplekt emas- ja isassigimiselundeid ning seega on tegemist hermafrodiitidega. Hermafrodiitsed täiskasvanud paelussid elavad kinnitunult lõpp-peremehe peensooles. Ehhinokoki munad või mune sisaldavad küpsed lülid satuvad väliskeskkonda roojaga.

Peensoole hattudele aitavad kinnituda päisel paiknevad noogud ja neli iminappa. Munadel (~35 μm läbimõõduga) on paks kest ja nad sisaldavad onkosfääri ehk kerakujulist esimese kasvujärgu vastset. Vaheperemehed võivad nakatuda, süües sisse ehhinokoki mune. Vaheperemehe seedekulglas vabanevad esimese kasvujärgu vastsed munast ning liiguvad koos vereringega teistesse peremehe kudedesse. Ehhinokokipõied, mis sisaldavad rohkelt larvotsüste ehk teise kasvujärgu vastseid, hakkavad arenema peamiselt maksas ja kopsudes. Vastsed paljunevad põie sees mittesugulisel teel, mille tulemusena tekib arvukalt nakkusvõimelisi embrüonaalseid päiseid – protoskoolekseid (protoscolex). Ehhinokoki elutsükkel jõuab lõpule, kui kiskjast lõpp-peremees sööb vaheperemehe nakatunud elundeid.[1][6][7]

Põistang-paeluss (Echinococcus granulosus)

Vaheperemees: põhiliselt mitmed sõralised ja kabjalised, nagu lammas, põder, põhjapõder, metssiga, veised, hobune jt.

Lõpp-peremees: peamiselt koer, aga ka teised koerlased, nagu hunt, koiott, dingo, punarebane, kährikkoer jt vastavalt levikualale.

Täiskasvanud uss on pikkuselt keskmiselt kuni 7 mm, koosnedes tavaliselt 3–4 lülist ja elab kinnitunult lõpp-peremehe peensoole limaskestal. Koertel eelistab täiskasvanud uss kinnituda peremehe peensoole esimeses kolmandikus.[8] Emakal on hästiarenenud külgmised sopistised. Mune ümbritseb paks keratiniseerunud kest, mis muudab munad väliskeskkonnas väga vastupidavaks. Niisketes oludes ja suhteliselt madalatel temperatuuridel suudab muna elus püsida mitmeid kuid.[9]

Nakkuse levikuks peab vaheperemees ehhinokoki muna alla neelama. Nakatuda võivad ka kiskjalised ise ning mitmed esikloomaliste (Primates) liigid. Vaheperemehe peensooles vabaneb onkosfäär kestast ja vastne tungib läbi sooleseina. Vereringe või lümfiga kantakse vastsed erinevatesse elunditesse, kus hakkavad arenema vedelikuga täidetud ehhinokokipõied. Tsüst võib kasvada läbimõõdult mitmekümne sentimeetri suuruseks. Moodustunud tsüstid on põistang-paelussi puhul unilokulaarsed (ühekambrilised), paiknedes enamasti maksas või kopsus, kuid võivad asuda ka näiteks kesknärvisüsteemis, skeletilihastes ja luudes.[2] Üks tsüst võib sisaldada mitut tuhandet nakkusvõimelist protoskooleksit, millest lõpp-peremehesse sattudes arenevad täiskasvanud paelussid.[1]

Alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis)

Next.svg Pikemalt artiklis Alveokokk-paeluss

Vaheperemees: põhiliselt väikesed närilised, Euroopa parasvöötme osas peamiselt mügri ehk vesirott ja põld-uruhiir (Microtus arvalis).

Lõpp-peremees: punarebane, polaarrebane, samuti koer, koiott, hunt, kährikkoer, kass ja ilves.

Täiskasvanud paeluss on 1,2–4,5 mm pikk, koosneb 4–5 lülist ning elab samuti kinnitunult lõpp-peremehe peensoole limaskestal. Rebase peensooles eelistab täiskasvanud parasiit kinnitumiseks peensoole keskmist osa (55–77%) ja järgmisena posterioorset osa (23–44%)[10]. Küpse lüli suguava paikneb lüli ühes servas keskkohast anterioorselt. Emakas on kujult ovaalne. Munad võivad niiskes ja jahedas väliskeskkonnas eluvõimelistena säilida kuni aasta [11]. Tsüstid tekivad enamasti vaheperemehe maksas, kust võivad teistesse elunditesse ja kudedesse metastaasidena edasi levida (multilokulaarne tsüst). Närilistel võivad tsüstid kasvada diameetrilt enamjaolt kuni 10 mm suuruseks ning nende teke on kiirem kui põistang-paelussi puhul. Põhjuseks võib arvatavasti olla vaheperemehe lühiealisus[2]. Kui rebane sööb nakatunud näriliste siseelundeid, algab paelussi elutsükkel uuesti.[1]

Ehhinokokoos

Ajalugu

Ehhinokokoos on haigus, mis on inimestele tuntud juba sajandeid. Seda on mainitud nii judaismi pärimuskogudes "Talmud" kui ka Hippokratese, Arateuse, Galeni ja Rhazese kirjutistes. Sellele vaatamata, et ehhinokokoos kui haigus avastati enam kui tuhat aastat tagasi, on tõelisi edusamme selle haigustekitaja kindlaks määramisel ja kirjeldamisel tehtud alles viimase 200 aasta jooksul. Esimene progress ehhinokokoosi põhjuste uurimises leidis aset 17. sajandil, mil Francisco Redi tegi kindlaks, et tsüstid on loomse päritoluga. 1766. aastal leidis Pierre Simon Pallas, et inimestest leitud tsüstid on paelussi larvotsüstid (teise kasvujärgu vastsed). Mõned aastakümned hiljem (1782. aastal) kirjeldas Goeze edukalt nii tsüste kui ka paelusside päiseid. 1786. aastal kirjeldati esmakordselt liiki E. granulosus'. Pool sajandit hiljem (1850) tõestas Carl von Siebold mitmete katsete käigus, et ehhinokoki tsüstid põhjustavad täiskasvanud paelussidega nakatumist koertel. 1863. aastal eristas Rudolf Leuckart ehhinokoki liigi E. multilocularis. 20. sajandi esimesel poolel õpiti üha enam tundma erinevusi liikide E. granulosus ja E. multilocularis elutsüklite ja nende poolt põhjustatud haiguste vahel. Vahetult enne 20. sajandit jõuti arusaamisele, et ehhinokokoosi põhjustajaks inimestel on nii E. granulosus kui E. multilocularis. 20. sajandi keskpaigaks tõendati, et ehhinokokoosi tekitajaiks on ka E. oligarthrus ja E. vogeli.[12][13][14]

Ohtlikkus looduslikule peremehele

Ehhinokokkide nakkust lõpp-peremeestel peetakse asümptomaatiliseks, kuid larvaalne ehhinokokoos (nim. ka hüdatidoosiks), mis moodustab ehhinokokipõisi, võib vaheperemeestel esile kutsuda kliinilisi sümptomeid. Põistang-paeluss põhjustab vaheperemeestel tsüstilist ehhinokokoosi (CE) ja alveokokk-paelussid põhjustavad alveolaarset ehhinokokoosi (AE). Eristatakse ka polütsüstilist ehhinokokoosi, mida põhjustavad liigid E. vogeli ja E. oligarthrus.

Põistang-paelussi puhul on vaheperemeeste (lambad, veised, põdrad jt) nakkus tüüpiliselt asümptomaatiline ning nakkus diagnoositakse alles lahangul. Tsüstid kasvavad aeglaselt ning võib minna aastaid, enne kui ilmuvad sümptomid. Koduloomad sageli hukatakse enne sümptomite avaldumist. CE korral moodustuvad tsüstid kõige sagedamini maksas ja kopsudes. Nakatunud vaheperemehed võivad looduses tihedamini kiskluse ohvriks sattuda, seda eriti juhul kui tsüstid asuvad kopsus.

Alveokokk-paelussi nakkus vaheperemeestel, kelleks on põhiliselt närilised, võib põhjustada tõsiseid haigusnähte ja lõppeda surmaga. Eksperimentaalselt nakatatud närilistel on sümptomitena täheldatud kehakaalu suurenemist, kuid üldise kehamassi vähenemist, nõrkust, apaatiat, anoreksiat, astsiiti ehk vedelikku kõhuõõnes, intensiivset maksa ja muude elundite infiltreerumist ning lõpuks surma [1][2].

Ohtlikkus inimesele

Kuigi inimene on parasiidi tupikperemeheks ning ei oma reeglina rolli selle parasiidi epidemioloogias, võivad inimesed ehhinokoki munadega siiski nakatuda. Nakkuse kulg võib olla aastaid asümptomaatiline, sageli on ehhinokokipõisi leitud teiste terviseuuringute kõrvalleiuna. Sümptomid ilmuvad, kui tsüst hakkab lähedalasuvatele elunditele suruma. Tsüsti purunemine on patsiendile äärmiselt eluohtlik, kuna purunemisel kaasneb suure hulga antigeenide vabanemine, mis võib põhjustada anafülaktilise šoki. Lisaks sellele võivad tsüsti purunemisel kõhu- või rinnaõõnes hakata moodustuma uued ehhinokokipõied.[7]

Peaaegu 60–70% patsientidest asetseb E. granulosus tsüst maksas, 20–25% patsientidest kopsus [15]. Alveolaarne ehhinokokoos esineb inimestel harvem, kuid nakkuse korral areneb esmane tsüst peaaegu alati maksas (99%), eriti maksa paremas sagaras, kust nakkus metastaasidena teistesse elunditesse edasi kandub. Inkubatsiooniaeg alveolaarse ehhinokokoosi puhul võib olla 5–15 aastat. Ravimata jätmisel on AE patsientide suremus väga kõrge, ulatudes kuni 90%-ni [11].

Ravitakse enamjaolt operatsiooni ja pikaajalise kemoteraapiaga ning raskematel juhtudel võib osutuda vajalikuks ka maksasiirdamine.[1]

Nakatumisviisid

Inimesed võivad ehhinokokoosi nakatuda peamiselt kolmel viisil:[15]

  • otse nakatunud lõpp-peremeestega või nende roojaga kokkupuutel (fekaal-oraalselt);
  • ehhinokoki munadega nakatunud pesemata juur- ja puuviljade söömisel;
  • parasiidi munadega saastunud vee joomisel.

Samuti on suur oht nakatuda alveokokk-paelussiga lemmiklooma silitades, sest ehhinokoki munad võivad kinnituda karvadele, kui kass või koer püherdab teiste loomade (näiteks linnarebase) väljaheidetes.

Arvatakse, et kassid ei oma suurt rolli nakkuse edasikandumisel inimesele, kuna nendes ei suuda parasiit alati täiskasvanuks areneda ja piisavalt nakkusvõimelisi mune produtseerida [16]. Vastupidist on näidanud aga Dyachenko [17], kes tuvastas alveokokk-paelussi nakkuse nii kassidelt kui koertelt.

Ettevaatusabinõud

Ettevaatusabinõuna soovitatakse ehhinokokkide uurijatel munadega nakatunud pindu kuumutada või sügavkülmutada. Kuna alveokokk-paelussi munad on resistentsed madalatele temperatuuridele kuni −50°C, soovitatakse munade inaktiveerimiseks neid kuumutada 5 minutit 85°C juures või üle selle. Samuti tapab selle liigi munad külmutamine 48 tundi −80°C juures, põistang-paelussi munad surevad külmutamisel juba −70°C juures 24 tunni jooksul. Samuti mõjub munade eluvõimele halvasti keskkonna madal õhuniiskus.[1][15]

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Laurimaa, L. (2011) Uudne ehhinokokk-paelusside ja nende lõpp-peremeeste mitteinvasiivne identifitseerimise meetod. Magistritöö.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Eckert, J., Deplazes, P., Craig, P., Gemmell, M.A., Gottstein, B., Heath, D., Jenkins, D.J., Kamiya, M., Lightowlers, M. (2001a) Echinococcosis in animals: clinical aspects, diagnosis and treatment. In: Eckert, J., Gemmell, M.A., Meslin, F.X., Pawlowski, Z.S., editors. WHO/OIE Manual on Echinococcosis in Humans and Animals: a Public Health Problem of Global Concern.
  3. Xiao, N., Qiu, J.M., Nakao, M., Li, T.Y., Yang, W., Chen, X.W., Schantz, P.M., Craig, P.S., Ito, A. (2006) Echinococcus shiquicus, a new species from the Qinghai-Tibet plateau region of China: Discovery and epidemiological implications. Parasitology International 55: S233-S236
  4. Hüttner, M., Nakao, M., Wassermann, T., Siefert, L., Boomker, J.D.F., Dinkel, A., Sako, Y., Mackenstedt, U., Romig, T., Ito, A. (2008). Genetic characterization and phylogenetic position of Echinococcus felidis Ortlepp, 1937 (Cestoda : Taeniidae) from the African lion. International Journal for Parasitology 38: 861–868.
  5. "Cestoda – adult morphology".
  6. Parre, J.(1985) Veterinaarparasitoloogia. Tallinn: "Valgus"
  7. 7,0 7,1 Järvis, T. (2004) Parasitaarsed zoonoosid. Tartu: EPMÜ nakkushaiguste õppetool.
  8. OIE. (2008) Echinococcosis/ Hydatidosis. Manual of Diagnostic Tests and Vaccines for Terrestrial Animals.
  9. Eckert, J., Gottstein, B., Heath, D., Liu, F.J. (2001b) Prevention of echinococcosis in humans and safety precautions. In: Eckert J, Gemmell MA, Meslin F-X, Pawlowski ZS, editors. WHO/OIE Manual on Echinococcosis in Humans and Animals: a Public Health Problem of Global Concern.
  10. Al-Sabi, M.N.S., Kapel, C.M.O., Webster, P., Deplazes, P. (2008) Reduced egg production of Echinococcus multilocularis in experimentally infected and re-infected red foxes (Vulpes vulpes). Veterinary Parasitology 155: 59–66.
  11. 11,0 11,1 "CFSPH (2009) Echinococcosis.".
  12. Dennist, T., Stich,A., Frosch,M. (2008) "Emergence of Polycystic Neotropical Echinococcosis." Emerging Infectious Disease 14.2 : 292-97
  13. Howorth, M.B. (2010) "Echinococcosis Of Bone." Journal of Bone and Joint Surgery 27. (1945): 401–11
  14. Connolly, S. (2006) Echinococcosis. <http://www.stanford.edu/group/parasites/ParaSites2006/Echinococcus/index.html>.
  15. 15,0 15,1 15,2 Eckert, J., Gottstein, B., Heath, D., Liu, F.J. (2001b) Prevention of echinococcosis in humans and safety precautions. In: Eckert J, Gemmell MA, Meslin F-X, Pawlowski ZS, editors. WHO/OIE Manual on Echinococcosis in Humans and Animals: a Public Health Problem of Global Concern
  16. Kapel, C.M.O., Torgerson, P.R., Thompson, R.C.A., Deplazes, P. (2006) Reproductive potential of Echinococcus multilocularis in experimentally infected foxes, dogs, raccoon dogs and cats. International Journal for Parasitology 36: 79–86.
  17. Dyachenko, V., Pantchev, N., Gawlowska, S., Vrhovec, M.G., Bauer, C. (2008) Echinococcus multilocularis infections in domestic dogs and cats from Germany and other European countries. Veterinary Parasitology 157: 244–253.

Bibliograafia

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Vikipeedia autorid ja toimetajad
original
visit source
partner site
wikipedia ET

Ehhinokokk: Brief Summary ( Estonian )

provided by wikipedia ET

Ehhinokokk (Echinococcus) on paelusside klassi kuuluv perekond.

Ehhinokokkide perekonda kuuluvad paelussid on kosmopoliitse levikuga. Eristatakse viit liiki perekonnast Echinococcus: E. granulosus, E. multiocularis, E. oligarthrus, E. vogeli ja E. shiquicus. Paelussi E. felidis liigistaatuse üle hetkel veel vaieldakse. Uuemates käsitlustes on aga välja pakutud, et perekonda Echinococcus võib kuuluda ka enam liike, mõnede andmete järgi isegi kuni kümme.

Väga ohtlikud liigid on põistang-paeluss (Echinococcus granulosus), keda vahel nimetatakse ka ehhinokokk-paelussiks, ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis). Inimestel põhjustavad need parasiidid ehhinokokoosi.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Vikipeedia autorid ja toimetajad
original
visit source
partner site
wikipedia ET

Ekinokokit ( Finnish )

provided by wikipedia FI

Ekinokokit (Echinococcus) on Taeniidae-heimoon kuuluvien heisimatojen suku. Aikuiset ekinokokit elävät koiraeläinten suolessa, ja niiden toukkavaiheen väli-isäntinä toimivat kasvinsyöjänisäkkäät kuten hirvieläimet ja muut märehtijät tai myyrät ja muut pienet jyrsijät. Toukkavaiheet aiheuttavat väli-isännässään ekinokokkoosia. Suomessa on tavattu vain muun muassa poroissa esiintyvää hirviekinokokkia (E. canadensis, ent. E. granulosus), mutta Keski-Euroopassa yleisen, ihmisillekin vaarallisen myyräekinokokin (E. multilocularis) saapumista odotetaan.[1]

Heisimatojen pääisäntinä toimivat monet lihansyöjäeläimet kuten koira, susi, kettu ja supikoira; ekinokokit viettävät aikuisvaiheensa pääisäntien ohutsuolessa.[2] Eläinten ulosteesta ekinokikin munat voivat levitä pääisäntiin. Väli-isäntinä voivat toimia esimerkiksi lammas, nauta, poro, sika tai ihminen[2] sekä myyräekinokokin tapauksessa myös erilaiset jyrsijät; heisimadon toukkavaihe vietetään väli-isännässä.

Ekinokokkien ulkomuoto ja käyttäytyminen vaihtelee lajien välillä. Aikuinen E. multilocularis on pituudeltaan 1,2 mm kun E. granulosus voi kasvaa 6,0 mm:n pituiseksi, näiden kahden väliin jää E. oligarthrus. E. granulosuksen kehitys on näistä kolmesta hitainta, 1-2 vuotta, kahden muun kehitys kestää vain muutaman kuukauden.[3]

Lähteet

  1. Eläintaudit: Ekinokokit Elintarviketurvallisuusvirasto Evira (2013)
  2. a b Tapio Välikylä ja Sara Syyrakki: Hygieniaopas, s. 70. Ekinokokkiloinen. Sastamala: Elintarvike ja Terveys -lehti, elintarvikejaterveys.fi, 2016. ISBN 978-952-9637-56-0.
  3. Muller, R.: ”The Cestodes”, Worms and Human Disease, s. 88. CABI Publishing, 2001. ISBN 9780851995168. Ebrary.com (viitattu 19.3.2012). (englanniksi)

Aiheesta muualla

Tämä biologiaan liittyvä artikkeli on tynkä. Voit auttaa Wikipediaa laajentamalla artikkelia.
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedian tekijät ja toimittajat
original
visit source
partner site
wikipedia FI

Ekinokokit: Brief Summary ( Finnish )

provided by wikipedia FI

Ekinokokit (Echinococcus) on Taeniidae-heimoon kuuluvien heisimatojen suku. Aikuiset ekinokokit elävät koiraeläinten suolessa, ja niiden toukkavaiheen väli-isäntinä toimivat kasvinsyöjänisäkkäät kuten hirvieläimet ja muut märehtijät tai myyrät ja muut pienet jyrsijät. Toukkavaiheet aiheuttavat väli-isännässään ekinokokkoosia. Suomessa on tavattu vain muun muassa poroissa esiintyvää hirviekinokokkia (E. canadensis, ent. E. granulosus), mutta Keski-Euroopassa yleisen, ihmisillekin vaarallisen myyräekinokokin (E. multilocularis) saapumista odotetaan.

Heisimatojen pääisäntinä toimivat monet lihansyöjäeläimet kuten koira, susi, kettu ja supikoira; ekinokokit viettävät aikuisvaiheensa pääisäntien ohutsuolessa. Eläinten ulosteesta ekinokikin munat voivat levitä pääisäntiin. Väli-isäntinä voivat toimia esimerkiksi lammas, nauta, poro, sika tai ihminen sekä myyräekinokokin tapauksessa myös erilaiset jyrsijät; heisimadon toukkavaihe vietetään väli-isännässä.

Ekinokokkien ulkomuoto ja käyttäytyminen vaihtelee lajien välillä. Aikuinen E. multilocularis on pituudeltaan 1,2 mm kun E. granulosus voi kasvaa 6,0 mm:n pituiseksi, näiden kahden väliin jää E. oligarthrus. E. granulosuksen kehitys on näistä kolmesta hitainta, 1-2 vuotta, kahden muun kehitys kestää vain muutaman kuukauden.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedian tekijät ja toimittajat
original
visit source
partner site
wikipedia FI

Echinokokas ( Lithuanian )

provided by wikipedia LT

Echinokokas (lot. Echinococcus) – kaspinuočių (Cestoda) priklausanti plokščiųjų kirmėlių gentis, žmogaus ir gyvūnų parazitas.

Visi echinokokai, skirtingai nei kitų rūšių kaspinuočiai, yra maži, 2-7 mm ilgio, turintys 3-7 narelius.

Galutiniai echinokokų šeimininkai yra šunys, lapės, vilkai ir kiti plėšrūnai. Parazitai gyvena jų plonojoje žarnoje. Kas 25-40 dienų nuo kirmėlės atitrūksta ir su išmatomis pasišalina subrendę nareliai (proglotidai), pilni kiaušinėlių. Atsparūs aplinkos veiksniams kiaušinėliai ilgai išlieka gyvybingi.

Tarpiniais šeimininkais gali būti įvairūs žolėdžiai, galvijai, žmogus ir graužikai. Patekę į tarpinių šeimininkų organizmą kiaušinėliai virsta onkosferomis, prasiskverbia pro žarnos sienelę ir vartų venos sistema patenka į kepenis, rečiau į kitus organus. Onkosferos per 12-24 valandas tampa lervomis, kurios įvairiuose organuose suformuoja echinokokines cistas.

Echinococcus granulosus sudaro pavienes cistas, vadinamas hydatidinėmis, Echinococcus multilocularis – daugybines, sukibusias viena su kita, vadinamas alveolinėmis. Cistos iš lėto auga, jose daugėja dukterinių pūslyčių su protoskoleksais – parazitų galvutėmis. Suvalgę cistomis užkrėstos mėsos, užsikrečia galutiniai šeimininkai ir ciklas prasideda iš naujo. Echinococcus vogeli bei Echinococcus oligarthrus yra randami laukinėje gamtoje ir retai žmogui sukelia ligas. Jie sąlygoja policistinę echinokokozę.

Echinokokų kiaušinėliais užsikrėtęs žmogus suserga echinokokoze.

Žmogaus organizme parazituojančios rūšys:

  • Echinococcus granulosus
  • Echinococcus multilocularis
  • Echinococcus vogeli
  • Echinococcus oligarthrus
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Vikipedijos autoriai ir redaktoriai
original
visit source
partner site
wikipedia LT

Echinococcus ( Malay )

provided by wikipedia MS
Echinococcus Cotton rat infected with Echinococcus multilocularis 3MG0020 lores.jpg Pengelasan saintifik s Takson tidak dikenali (baiki): Echinococcus

Genus Echinococcus termasuk enam spesies cacing pita siklofilid sehingga kini, daripada keluarga Taeniidae. Jangkitan dengan Echinococcus menyebabkan penyakit hidatid, juga dikenali sebagai ekinokokosis.

Rujukan

Lihat juga

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Pengarang dan editor Wikipedia
original
visit source
partner site
wikipedia MS

Echinococcus: Brief Summary ( Malay )

provided by wikipedia MS

Genus Echinococcus termasuk enam spesies cacing pita siklofilid sehingga kini, daripada keluarga Taeniidae. Jangkitan dengan Echinococcus menyebabkan penyakit hidatid, juga dikenali sebagai ekinokokosis.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Pengarang dan editor Wikipedia
original
visit source
partner site
wikipedia MS

Echinococcus ( Dutch; Flemish )

provided by wikipedia NL

Echinococcus is een geslacht van lintwormen waarin een aantal soorten is geplaatst die op (landbouwhuis-)dieren parasiteren. Deze parasitaire lintwormen zijn onderdeel van de stam platwormen.

Mensen kunnen besmet worden door de eieren van lintwormen uit dit geslacht die de aandoening echinokokkose veroorzaken.

Taxonomisch overzicht

Geslacht Echinococcus

Bronnen, noten en/of referenties
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedia-auteurs en -editors
original
visit source
partner site
wikipedia NL

Echinococcus: Brief Summary ( Dutch; Flemish )

provided by wikipedia NL

Echinococcus is een geslacht van lintwormen waarin een aantal soorten is geplaatst die op (landbouwhuis-)dieren parasiteren. Deze parasitaire lintwormen zijn onderdeel van de stam platwormen.

Mensen kunnen besmet worden door de eieren van lintwormen uit dit geslacht die de aandoening echinokokkose veroorzaken.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedia-auteurs en -editors
original
visit source
partner site
wikipedia NL

Echinococcus ( Polish )

provided by wikipedia POL
Commons Multimedia w Wikimedia Commons

Bąblowiec (Echinococcus) — rodzaj tasiemców z rodziny Taeniidae.

Stadium larwalne bąblowca przybiera postać pęcherza, wypełnionego początkowo płynem, osiągającego wielkość głowy dziecka; tworzą się w nim liczne skoleksy i torebki lęgowe ze skoleksami. Żywicielem pośrednim są świnie, przeżuwacze, rzadko konie i ludzie, zaś żywicielami ostatecznymi głównie psowate. Po dostaniu się do przewodu pokarmowego stadium larwalne przekształca się w postać dorosłą. Zależnie od umiejscowienia, może wywołać bąblowicę[1].

Gatunki

Do rodzaju zalicza się następujące gatunki[2]:

Przypisy

  1. praca zbiorowa: Encyklopedia Powszechna PWN. T. 1. A-F. Warszawa: Państwowe Wydawnictwo Naukowe, 1973, s. 229.
  2. M. Nakao, D.P. McManus, P.M. Schantz, P.S. Craig, A. Ito. A molecular phylogeny of the genus Echinococcus inferred from complete mitochondrial genomes. „Parasitology”. 134, 2007. Asakihawa: Department of Parasitology, Asahikawa Medical College. PMID: 17156584.

Linki zewnętrzne

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Autorzy i redaktorzy Wikipedii
original
visit source
partner site
wikipedia POL

Echinococcus: Brief Summary ( Polish )

provided by wikipedia POL

Bąblowiec (Echinococcus) — rodzaj tasiemców z rodziny Taeniidae.

Stadium larwalne bąblowca przybiera postać pęcherza, wypełnionego początkowo płynem, osiągającego wielkość głowy dziecka; tworzą się w nim liczne skoleksy i torebki lęgowe ze skoleksami. Żywicielem pośrednim są świnie, przeżuwacze, rzadko konie i ludzie, zaś żywicielami ostatecznymi głównie psowate. Po dostaniu się do przewodu pokarmowego stadium larwalne przekształca się w postać dorosłą. Zależnie od umiejscowienia, może wywołać bąblowicę.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Autorzy i redaktorzy Wikipedii
original
visit source
partner site
wikipedia POL

Echinococ ( Romanian; Moldavian; Moldovan )

provided by wikipedia RO


Echinococul e o stadie larvară a unui vierme parazit care duce la multe boli de ficat, plămâni etc.

Azureus.png Acest articol referitor la subiecte din zoologie este un ciot. Puteți ajuta Wikipedia prin completarea sa.
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Wikipedia autori și editori
original
visit source
partner site
wikipedia RO

Ехінокок ( Ukrainian )

provided by wikipedia UK

Ехінокок (Echinococcus) — рід цестод ряду циклофіллід (Cyclophyllidea). Дорослі особини паразитують у кишечнику псових (собак, вовків, шакалів), рідше зустрічаються у кішок. Личинки ехінококів — небезпечні паразити людини, що викликають захворювання ехінококоз.

Види

Джерела

  • Nakao M, McManus DP, Schantz PM, Craig PS, Ito A., A molecular phylogeny of the genus Echinococcus inferred from complete mitochondrial genomes. Parasitology (2007), 134: 713–722 Cambridge University Press, PMID 17156584
Trichinella spiralis Це незавершена стаття з паразитології.
Ви можете допомогти проекту, виправивши або дописавши її.
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Автори та редактори Вікіпедії
original
visit source
partner site
wikipedia UK

Ехінокок: Brief Summary ( Ukrainian )

provided by wikipedia UK

Ехінокок (Echinococcus) — рід цестод ряду циклофіллід (Cyclophyllidea). Дорослі особини паразитують у кишечнику псових (собак, вовків, шакалів), рідше зустрічаються у кішок. Личинки ехінококів — небезпечні паразити людини, що викликають захворювання ехінококоз.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Автори та редактори Вікіпедії
original
visit source
partner site
wikipedia UK

Эхинококк ( Russian )

provided by wikipedia русскую Википедию
 src=
Микроскопический препарат финны эхинококка Echinococcus granulosus в мясе барана.

Эхинококк (лат. Echinococcus) — род ленточных червей отряда циклофиллид (Cyclophyllidea). Половозрелые особи паразитируют в кишечнике псовых (собак, волков, шакалов), реже встречаются у кошек. Личинки эхинококков — опасные паразиты человека, вызывающие эхинококкозы.

Строение

Строение половозрелой особи

Длина тела половозрелой особи (стробилы) составляет 3—5 мм. Состоит из головки (сколекса) с 4 присосками и 2 венчиками крючьев и 3—4 члеников (проглоттид). Последняя проглоттида составляет половину длины тела и имеет развитую половую систему.

Жизненный цикл

Яйца эхинококка выходят из кишечника окончательного хозяина вместе с фекалиями и могут попасть на его шерсть.

Промежуточный хозяин

В роли промежуточного хозяина эхинококка может выступать домашний скот (коровы, овцы, свиньи) или человек. Заражение происходит перорально. В кишечнике из яйца выходит личинка с шестью подвижными крючьями на заднем конце тела (онкосфера). С помощью крючьев она проникает через стенку кишечника в систему воротной вены и с кровью заносится в печень, реже в лёгкие, мышцы, кости или другие органы. Здесь онкосфера развивается в пузырчатую стадию (финну), которая также называется эхинококком. У большинства видов онкосфера образует пузырь, на стенках его возникают вторичные и даже третичные пузыри, на которых формируется множество сколексов, сходных с таковыми взрослых червей. Пузыри эхинококка растут очень медленно и могут достигать размера головы ребёнка[1].

Окончательный хозяин

Окончательный хозяин заражается эхинококком при поедании больного или павшего животного, содержащего пузырчатую стадию этого червя. Окончательными хозяевами эхинококка на территории России являются: собака (основной хозяин), волк.

Диагностика эхинококкозов

В 1911 году итальянский врач и психолог Томазо Казони предложил кожно-аллергическую пробу, позволяющую определить инвазию личинкой эхинококка. Для этого внутрикожно вводят 0,2 мл стерильной эхинококковой жидкости, содержащей антигены паразита и наблюдают за реакцией. Положительной реакция считается при аллергических явлениях, наблюдаемых при многих гельминтозах. Надёжность данного метода — от 50 %. Из-за тяжёлых последствий реакции Казони (анафилаксии) в настоящее время для диагностики используют УЗИ и рентгенографию (на рентгенограмме видны пузыри с тенями). Также информативны иммуноферментный анализ (ИФА) и полимеразная цепная реакция (ПЦР). Эти методы используется и для ранней диагностики эхинококкоза.

Заражение

Эхинококковые кисты находятся во внутренностях заражённых травоядных животных. При гибели этих животных или в могильниках у скотобоен этими павшими животными могут питаться собаки и другие хищники (волки, лисицы). Тогда они заражаются, в свою очередь, и у них в кишечнике поселяются многочисленные экземпляры половозрелых эхинококков.

Заражённые эхинококками звери (собачьи, медведи, кошки, в том числе домашние и другие хищники) выделяют членики паразита, набитые яйцами, с экскрементами и загрязняют яйцами эхинококка землю, траву, пастбища, всю территорию где пребывали и в том числе воду. Облизываясь, собаки разносят по своей шерсти яйца паразита. Травоядные животные в свою очередь на этом же пастбище (любой другой территории) заражаются, поедая траву с яйцами паразита. Далее люди, гладя загрязнённых собак или кошек, при доении или стрижке овец, при стрижке и выделке шкур, имеют с паразитом тесный контакт, получают шанс проглотить яйца эхинококка, которые могут быть занесены грязными руками в рот или на продукты питания. Таким же образом паразит попадает на изделия из кожи и шерсти в условиях плохой обработки шкур, меха, шерсти. При высыхании на улице экскрементов собак, заражённых эхинококком, при сильном порыве ветра паразит может быть перенесён на расстояние и попасть на открытые продукты питания, посуду, в воду. Далее инфицированная посуда и уже готовая пища могут стать источником заражения не потому, что плохо была проведена термическая обработка продуктов и была грязная посуда, а потому, что на них уже после обработки и приготовления попали яйца паразита. Но такое возможно только в местности, где вероятно заражение собак и близкое их проживание с людьми, у пастбищ и скотобоен. Попав в кишечник человека, личинка проходит через стенку кишки в систему воротной вены и разносится с кровотоком по всему организму. Первым пунктом, где она задерживается, в большинстве случаев оказывается печень. От того, сколько личинок попало в кишечник, сколько их проникло в кровь и сколько задержалось в печени или погибло в кишечнике, в крови зависит количество образовавшихся в организме человека эхинококковых кист.

См. также

Логотип Викисловаря
В Викисловаре есть статья «эхинококк»

Примечания

  1. §14. Многообразие паразитических червей и борьба с ними // Биология: Животные: Учебник для 7—8 классов средней школы / Б. Е. Быховский, Е. В. Козлова, А. С. Мончадский и другие; Под редакцией М. А. Козлова. — 23-е изд. — М.: Просвещение, 1993. — С. 41—43. — ISBN 5090043884.
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Авторы и редакторы Википедии

Эхинококк: Brief Summary ( Russian )

provided by wikipedia русскую Википедию
 src= Микроскопический препарат финны эхинококка Echinococcus granulosus в мясе барана.

Эхинококк (лат. Echinococcus) — род ленточных червей отряда циклофиллид (Cyclophyllidea). Половозрелые особи паразитируют в кишечнике псовых (собак, волков, шакалов), реже встречаются у кошек. Личинки эхинококков — опасные паразиты человека, вызывающие эхинококкозы.

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Авторы и редакторы Википедии

エキノコックス ( Japanese )

provided by wikipedia 日本語
エキノコックス属 Hydatid sand DPDx.JPG
包虫嚢胞から取られたエキノコックス
分類 : 動物界 Animalia : 扁形動物門 Platyhelminthes : 条虫綱 Cestoda 亜綱 : 真性条虫亜綱 Eucestoda : 円葉目 Cyclophyllidea : テニア科 Taeniidae : エキノコックス属 Echinococcus 学名 Echinococcus Rudolphi, 1801

エキノコックスラテン語:Echinococcus)は、扁形動物門条虫綱真性条虫亜綱円葉目テニア科エキノコックス属に属する条虫の総称である。ヒトに感染し、エキノコックス症を発症させる。

分類[編集]

 src=
E. granulosus の生活環
 src=
虫卵
  1. 単包条虫 Echinococcus granulosus
  2. 多包条虫 Echinococcus multilocularis (日本(北海道)に生息)
 src=
シスト中の原頭節

関連項目[編集]

執筆の途中です この項目は、動物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めていますPortal:生き物と自然プロジェクト:生物)。 執筆の途中です この項目は、獣医学に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めていますP:生物学/PJ:獣医学)。
 title=
license
cc-by-sa-3.0
copyright
ウィキペディアの著者と編集者
original
visit source
partner site
wikipedia 日本語

エキノコックス: Brief Summary ( Japanese )

provided by wikipedia 日本語

エキノコックス(ラテン語:Echinococcus)は、扁形動物門条虫綱真性条虫亜綱円葉目テニア科エキノコックス属に属する条虫の総称である。ヒトに感染し、エキノコックス症を発症させる。

license
cc-by-sa-3.0
copyright
ウィキペディアの著者と編集者
original
visit source
partner site
wikipedia 日本語