الأسماء في صفحات التنقل
Künnivares (Corvus frugilegus) on linnuliik vareslaste sugukonnast varese perekonnast. Rahvapärased nimetused: külvivares, roogas, kroogan, konk, venevares, künnilind, paskrajakas, surmalind.
Künnivaresel on kaks alamliiki. Nominaatvorm frugilegus on levinud Euroopas ja Lääne-Aasias, Kesk-Aasias, ida suunas Altaini. Alamliik pastinator on levinud Ida-Aasias lääne suunas Mongoolia põhjaosani. Künnivares on introdutseeritud Uus-Meremaale.[2]
Künnivares on Eestis üsna ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind. Suurem osa künnivarese kolooniaid asub maa lõuna-, ida- ja kirdeosas. Mandri lääneosas ja Saaremaal on ta levikupilt hõre. Osades Eesti piirkondades puudub ta täiesti.[3][4] Künnivarese pesitsusaegset arvukust hinnatakse 8000 – 12 000 paarile, talvist arvukust 100–300 isendile.[5] Saabub veebruaris-märtsis, rändab ära oktoobris-novembris. Vähesed künnivaresed talvituvad meil.
Üldpikkus 41–49 cm, tiibade siruulatus 81–94 cm, kehakaal ca 0,5 kg. Vanalinnu kogu sulestik on must tugeva sinivioletse metalliläikega. Nokaharjased puuduvad. Kurgualuse ja nokatüviku ümbruse paljas nahk on köbruline ja valkjaskollaka värvusega. Nokk ja jalad mustad. Noorlinnu sulestik nagu vanalinnul, kuid nokaharjased on olemas ja pea ning kael on nõrga läikega. Iiris tumepruun. Lennusiluett sarnaneb varesega, kuid künnivaresel on saba tipp selgelt kiilukujuline ja tiivad on pikemad ja kitsamad. Immatuurne künnivares on mustvaresega väga sarnane. Erinevalt mustvaresest 1) tema pealagi on kuhikjam; 2) tiivad ning kogu muu sulestik natuke sagris; 3) nukktiib ja laba-kattesuled on sageli justkui ripakil. Häälitsused on madalamad, kähedamad ja kärisevamad kui varesel, näiteks kroa ja käärr.[6] Alamliigi pastinator vanalindude näoala on rohkem sulistunud ja nad on keskmiselt natuke väiksemad kui nominaatvorm.[2]
Künnivares on peamiselt kultuurmaastike lind. Ta pesitseb peaaegu alati kolooniatena. Nende rajamiseks eelistab ta pargi- ja kalmistupuistuid, harvem pesitseb metsatukkades või metsaservas. Kolooniate suurus ja iga võib tugevasti kõikuda. Kolooniate aktiivseim tegevusala asub 3 km kaugusel pesast. Pesitsuskolooniad on suuremad linnades kui kultuurmaastikel. Nende tähtsaimaks toidualliks on orasepõllud, mille aktuaalsus väheneb vegetatsiooniperioodi lõpul. [7]
Künnivares moodustab paari tõenäoliselt kogu eluks. Paarid hoiavad salgas ühte ja ka puhkavad koos.[2] Pesa ehitab igasuguste puude otsa, enamasti küllalt kõrgele ja sageli ladvatipu lähedale. Pesamaterjal on sama nagu hallvaresel, kuid pesalohk on puudulikumalt vooderdatud. Kurnas on 4–5 muna. Täiskurni leidub aprilli lõpus-mai algul. Pojad kooruvad mai teisel poolel ja lennuvõimeliseks saavad juuni teisel poolel. Seejärel jäävad pojad koos vanalindudega mitmeks nädalaks kokku. Pärast poegade pesast väljalendu lahkub osa künnivareseid koloonia piirkonnast ja siirdub salkadena teistele aladele, kus nad suve esimesel poolel puudusid. Koloonia ümbrusest lahkuvad viimased isendid septembris-oktoobris.[8]
Künnivares on kõigesööja. Tema toiduks on enamasti vihmaussid ja teised selgrootud, noor oras või mahakülvatud, mahavarisenud vili. Sööb ka väikseid närilisi, maas pesitsevate väikeste lindude mune ja poegi, lisaks jäätmeid. Künnivaresed toituvad salkadena põllukünnil, karjamaadel, asulate haljasaladel; siis võib neid sageli näha koos hakkide ja kuldnokkadega.
Künnivares (Corvus frugilegus) on linnuliik vareslaste sugukonnast varese perekonnast. Rahvapärased nimetused: külvivares, roogas, kroogan, konk, venevares, künnilind, paskrajakas, surmalind.
